Lugemise aeg ~7 min.

Olen märganud, et külastan ürituste ajal tihti vetsu … mitte et mul oleks vajadus seal käia. Või noh, vajadus on, aga mitte selle ruumi otstarbeliseks kasutamiseks. See on koht „põgenemiseks“. Selleks võib olla ka mõni teine vaikne koht, kus saab omaette olla – rõdu, koridor, mõni tühi ruum, vms. Need on kohad, kuhu ma saan aeg-ajalt kaduda. „Põgenemiseks“ võib olla ka lemmikloomaga mängimine või raamatute sirvimine.

See ei tähenda, et mul oleks igav, mind ei huvitaks või mulle ei meeldiks inimesed. Ma vajan lihtsalt pausi. Suhtlemisest, mürast, igasugu erinevatest stiimulitest. Vahel ei panda seda tähelegi, aga teinekord tullakse küsima, miks ma siin üksinda olen, kas midagi on viga jne. Päris kaua aega ei olnud mul nendele küsimustele head vastust, ma ei saanud isegi aru, miks ma vahel eemale hoian. Arvasin, et äkki mul ongi midagi viga.

Mul ei olnud midagi viga (milline kergendus)

Alles pärast seda, kui hakkasin põhjalikumalt introvertsuse kohta uurima, sain aru, milles asi. Päris paljud asjad muutusid loogiliseks ja arusaadavaks.

Introvertsus ei tähenda, et ma oleksin häbelik, et ma oleksin halb suhtleja ja kindlasti mitte seda, et mul oleks midagi viga.

See tähendab lihtsalt seda, et ma saan energiat siis, kui olen üksinda rahus ja vaikuses, ning kaotan energiat, kui olen pikkades ja intensiivsetes sotsiaalsetes olukordades.

Nii lihtne see ongi.

Ekstravertsus toimib vastupidiselt. Ekstraverdid saavad energiat inimeste seas olles, nad naudivad suhtlemist, arutlemist, aktiivsust. Ja kui nad jäävad liiga kauaks üksinda, siis hakkab see neid kurnama.

Samamoodi ei tähenda ekstravertsus, et inimene oleks pealiskaudne, kärsitu või ei oskaks süveneda. Ekstravert võib olla väga hea kuulaja, põhjalik mõtleja ja tundlik suhtleja. Tema energia lihtsalt liigub sageli rohkem läbi rääkimise, arutamise, tegutsemise ja teiste inimestega kontaktis olemise.

Hästi lihtsustatult ongi see põhiline erinevus. Mitte oskused, mitte enesekindlus, vaid energia.

Rääkimine võtab aega (ja energiat)

Lisaks energiale on veel üks põhiline erinevus, mida ma ka ise korduvalt kohtan. Mulle öeldakse tihti, et ma olen väga vaikne, ma peaksin rohkem rääkima. Aga ka seda, et kui ma räägin, siis tuleb sealt väga häid mõtteid. Ma saan ka ise väga hästi aru, et olen tõepoolest pigem vaikne ja palju ei räägi, aga sellel on oma põhjus.

Introverdina ma ei mõtle kõva häälega. Ma võtan aega. Ma käin oma mõtted rahulikult ja põhjalikult läbi, leian seoseid ja panen oma vastuse või mõtted kõigepealt oma peas kokku ja alles siis räägin. Vähemalt minu kogemuses toimib introvertne mõtlemine sageli just nii.

Ekstravertidel käib see tavaliselt vastupidi. Tihti hakkavad nad kohe rääkima ja läbi selle jõuavad nad lõpuks oma vastuseni.

Kumbki versioon ei ole parem või halvem, need on lihtsalt erinevad lähenemised, mis tulenevad meie aju ülesehitusest.

See selgitab ka seda, miks introverdid tihti alles hiljem pärast vestlust taipavad, et ma oleksin pidanud hoopis nii või naa vastama. Parimad mõtted ja vastused tulevad meil alles siis, kui on olnud aega sellele mõelda. Ootamatutele küsimustele kohe vastates ei suuda me enamasti kõige paremaid vastuseid anda ja see ei tähenda, et me ei teaks või ei oskaks, meil on lihtsalt rohkem aega tarvis.

Tegelikult meile meeldib rääkida (teatud teemadest)

Meile meeldib keskenduda detailidele, minna teemadega süvitsi, mõelda, leida seoseid ja tekitada süsteeme. Seetõttu ei huvita meid viisakusvestlused ja ilmast või kellegi nädalavahetusest rääkimine. Need lihtsalt väsitavad meid ja me ei saa sealt midagi vastu. Aga see ei tähenda, et meile ei meeldiks rääkida või asju arutada. Kui jutuks tuleb mõni teema, mis meid väga huvitab, mille üle me oleme palju mõelnud ja millest teame palju, siis võime sellest rääkida väga pikalt ja põhjalikult ning seda nautida. Siis on energia kulu ja sellest saadav meie jaoks tasakaalus.

Samas teeb introvertidele karuteene see, kui rääkimist ja suhtlemist teadlikult või alateadlikult välditakse. Kuna teeme seda vähe, siis puudub meil kogemus, et seda hästi teha. See on nagu iga teise oskusega. Selleks, et midagi hästi osata, tuleb seda võimalikult palju teha. Siin ongi ekstravertidel meie ees eelis – nad on kogu oma elu pidevalt suhelnud, nad on selles väga kogenud ja seetõttu tunnevad ennast ka enesekindlalt. Kui introvert, kes ei räägi tavaliselt palju, satub ootamatult rambivalgusesse, siis võibki ta tunduda häbelik, vaikne ja ebakindel. Tal lihtsalt pole kogemusi, et selles olukorras särada.

Tean omast kogemusest, et nii nagu kõik teised oskused on ka suhtlemis- ja esinemisoskus õpitavad. Olen olnud väga vaikne, häbelik ja ebakindel rääkija. Aastatepikkuse harjutamise, kogemuste hankimise ja enda proovile panemisega olen jõudnud kohta, kus räägin hea meelega kas või lavadel sadade inimeste ees ning isegi naudin seda. Muidugi vajan ma hiljem aega taastumiseks ja ideaalis omaette olemiseks, aga see on täiesti normaalne.

Valearusaamad (vahel ei saa ka ise endast aru)

Seda kõike teadmata tekivadki tihti valearusaamad. Kui introvert seltskonnast eraldub või pigem omaette toimetab, siis arvatakse, et ta on häbelik, talle ei meeldi inimesed, ta on imelik või tal on midagi viga. Tegelikult käitub introvert hoopis oma loomuse järgi ja teeb seda, mis on tema jaoks sel hetkel kõige loomlikum. Ta kaitseb ennast ja oma energiat selleks, et pärast taas sotsialiseeruda.

Tihti ei saa ka introverdid ise sellest aru ja arvavad, et äkki neil ongi midagi viga. Kui me ei ole sellest teadlikud, siis toimuvad sellised enda tagasi hoidmised või tagasi tõmbumised automaatselt ja me alati ei märkagi seda. See on lihtsalt meie keha, kes hoolitseb selle eest, et saaksime puhkust. Hoiame tihti enesele teadvustamata ennast tagasi, ei räägi nii palju pinnapealsetest asjadest ja ei sekku vestlustesse, kui tunneme, et meil ei ole midagi põhjapanevat või märkimisväärset lisada. See on lihtsalt selleks, et oma energiavarusid kokku hoida.

Asume skaalal (neid on mitu)

Pean selgitama ka seda, et introvertsus ja ekstravertsus ei ole absoluutsed. Keegi ei ole 100% introvert või ekstravert. Me kõik oleme skaalal, kus ühel pool on introvertsemate ja teisel pool ekstravertsemate omadustega inimesed. Ja nende kahe vahel olevaid inimesi kutsutakse veel ambivertideks. Neil on segu mõlematest omadustest.

Usun, et enamik meist tegelikult ongi pigem seal keskkoha lähedal. Lihtsalt mõni on rohkem kaldu introvertsuse poole, teine ekstravertsuse poole.

Vahel arvatakse, et introvertsust ja ekstravertsust saab muuta, et näiteks introverdist on võimalik saada ekstraverdiks. Ka mulle on öeldud, et mis introvert sa oled, sinust on juba ekstravert saanud. Kahjuks või õnneks see siiski nii ei käi. Selline arusaam võib tekkida sellest, et nii introvert kui ekstravert saab õppida kasutama vastaspoole oskusi ja omadusi. Introvert saab ennast arendades ja õppides muutuda väga säravaks esinejaks, suurepäraseks suhtlejaks ja kas või peo hingeks. See aga ei tähenda, et ta oleks nüüd ekstravert. See säramine endiselt kulutab tema energiat ja pärast vajab ta ikka aega taastumiseks, üksi olemiseks. See põhiolemus ei muutu.

Samas on introvertsus ja ekstravertsus ainult üks osa meie isiksusest. Meid mõjutavad veel näiteks avatus, meelekindlus, koostöövalmidus ja emotsionaalne tundlikkus. Seetõttu ei saa ühe sõnaga kunagi kogu inimest ära kirjeldada.

Edukas koostöö (kui mõistame teineteist)

Introverdid ja ekstraverdid täiendavad teineteist. Eriti hästi siis, kui nad mõistavad üksteise eripärasid ja vajadusi. Kui sellist arusaama ei ole, siis võivad tekkida hoopis probleemid.

Meeskonnas töötades olen ka oma kogemusest näinud, et ekstraverdid toovad uusi ideid, nad mõtlevad suurelt, räägivad vabalt ja panevad asjad liikuma. Introverdid võtavad hoogu maha, mõtlevad sügavalt, vaatavad detaile ja uurivad, kui realistlik see on. Ekstraverdid avardavad. Introverdid viimistlevad.

Selleks, et koostöö toimiks, peavad introverdid saama aega mõtlemiseks ja uurimiseks, ekstraverdid rääkimiseks ja (hullude) ideede välja käimiseks. See nõuab vahel pingutamist ja järeleandmiste tegemist ning mõistmist. Nii saame parimad tulemused.

Mõlemate tugevusi tasub ära kasutada ja mitte sundida neid samamoodi toimetama. Näiteks lasta ekstravertidel suhteid luua ja potentsiaalne klient sisse tuua ning siis introvertidel nendega detailidesse minna, et nende probleemist ja vajadustest aru saada ning tehinguni jõuda.

Kujutame ette koosolekut, kus on vaja otsustada uue projekti suund. Ekstravertsemad inimesed hakkavad kohe ideid välja pakkuma. See on väga vajalik, sest nii tekib hoog ja palju erinevaid võimalusi. Introvertsemad inimesed võivad samal ajal vaikida, mitte sellepärast, et neil pole midagi öelda, vaid sellepärast, et nad alles töötlevad infot. Kui otsus tehakse kohe esimese emotsiooni pealt, jääb pool potentsiaali kasutamata. Kui aga ideed kogutakse kokku, antakse inimestele aega mõelda ja tullakse otsuse juurde hiljem tagasi, saab kasutada mõlema poole tugevusi.

Üksteise mõistmine (meil ei ole midagi viga)

Ja muidugi on siin palju üldistamist. Iga introvert ja ekstravert ei ole samasugune. Mõni introvert on suurepärane kõneleja, mõni ekstravert on väga detailidele keskenduv. Eesmärk ei ole kedagi raamistada või piiritleda. Lihtsalt mõista, et me kõik toimime ja panustame erinevalt.

Introvertsus ei ole parem kui ekstravertsus ja ekstravertsus ei ole parem kui introvertsus. Nad on lihtsalt erinevad toimimise viisid. Kui me eeldame, et kõik võiksid samamoodi käituda ja tegutseda, siis tekivad probleemid. Kui introverdid proovivad kogu aeg käituda nagu ekstraverdid, siis põlevad nad kiiresti läbi, kui ekstraverdid sunnitakse vaikseks ja isolatsiooni, siis kaotavad nad oma energia.

Minu jaoks toimus suurem muutus siis, kui ma sain aru, et mul ei ole midagi viga. Ma lihtsalt pean oskama oma energiat hallata. Ma ei pea sundima ennast olema keegi, kes ma ei ole. Ma saan õppida kasutama oskuseid, mis aitavad mul olla seltskondlikum, avatum või parem suhtleja. Ma ei pea kogu aeg pildis olema ja särama. Ma võin julgelt pause teha, ennast üksinduses laadida ja teha ettevalmistusi, et vajadusel taas nähtaval olla. Hakkasin hindama oma oskuseid ja iseloomuomadusi, mis toovad tegelikult palju kasu.

Introvertsus ei ole nõrkus, millest peaks üle saama. Ekstravertsus ei ole standard, mida kõik peaksid järgima. Need on lihtsalt erinevad viisid, kuidas me siin maailmas toimetame.

Mõned inimesed saavad energiat rääkides, suhteid luues ja kõva häälega mõeldes. Mõned inimesed loovad väärtust kuulates, mustreid märgates ja sügavuti mõeldes. Küsimus ei ole selles, kumb viis on parem. Küsimus on selles, kas me oskame mõlemat märgata, mõista ja kasutada.